Kale mahedik

LIITER

• 6 banaani
• 2 kale ehk lehtkapsa lehte
• Pool klaasi vett

Mina kasutan selliseid koguseid, kuid julgustan siinkohal rohkemgi banaane-rohelisi kasutama! :) Sellised lihtsamad "retseptikesed" mu blogis ongi pigem ideede küllastumiseks ja väikesed piilumisaknad minu toidulaule. Ja muidugi tulemused ka mu pildistamis- ja töötlemishuvist. Ütlen ausalt, et tänased pildid ei vajanud pea üldse töötlust - kale lilla värv on nii võrratu iseenesestki!
Kale on imeliselt külmakindel taimeke - praegugi veel sobib noppida. Kui mõtlesin rohelise lehtede kasutamise peale praegusel külmemal ajal, avanes mul võimalus korjata endale rohkelt seda võimsat taime. Tõsi, et värvuselt tumelilla, kuid rohelise all mõtlen üleüldiselt taimi. Saan seda korjata edaspidigi, kui varud otsa saavad. Küllus on igalpool, kui seda märgata ja hinnata. Olen tänulik oma sõbranna vanaemale, kes seda enda põllumaalt nii lahkelt minuga jagab. Tore :)

Alustada on hea ühe lehega. Nii on julge midagi uut proovida, kuna teiste puuviljade hulgas üksiku lehe maitse jääb varju. Kahe kale lehekesega on endiselt esirinnas banaanimagusus, kuid talle omast maitset on tunda. Joogivärv jääb ka meeldiv ja isuäratav :) Tegelikult annab ta smuutile alati kifti välimuse - roheka&lillaka ühteaegu. Mida rohkem olla harjunud lehtkapsa maitsega, seda söakamalt lisada. Mulle ta maitse meeldib. Ilmselt olen üleüldiselt võlutud taimedes voolava elujõuga. Seda on ka oma nahal tunda - elustoidus on autolüüs ehk iseseedimine (rakusisese seedimine). Füsioloogias kirjeldatakse sellega koe seedimist või lagunemist tema endi toodetud ensüümidega. Autolüüs on oluline faktor seedeprotsessis. Seedemahlad (koos nende ensüümidega) sisaldavad elemente, mis võimaldavad esile kutsuda autolüüsi toidus. Loomulikul kujul ehk värske toidu seedimine on efektiivsem ja täielikum, kui selle sama toidu kuumutatud variandil. Denaturatsioon, mis toimub kuumutamisel, tähendab ladina keeles "loomulikest omadustest ilma jätma", mis minu arvates on ideaalne seletus. Denaturatsioonil näiteks valkude (ensüümid on ka valgud) bioloogiline aktiivsus ja reaageerimisvõime kaob, rasvad muutuvad kantserogeenseteks ja süsivesikud karamelliseeruvad. Samamoodi nagu toitaineid hävivad või muunduvad. Tagasi autolüüsi juurde - see on oluline osa toidu seedimisel :)

Autolüüs on oluline protsess kõigis elusolendites - taimedes, loomades - ühesõnaga ka meis. Mõned lihtsad näited - näiteks sibul. Sibulakanna ümber kinnitunud lihavsoomused (need kihid, mida tavapäraselt süüakse) on mugulale varuaineks. Kui käeulatuses pole vett ega mulda, hakkavad sibulavõrsed niivõinaa kasvama. Kuidas? Kasvav taimepealne kasutab mugulast saadud aineid, selleks toimib autolüütiline seedimine ja saadud ained kasutatakse.
Samuti kui embrüo hakkab arenema, tarbib ta munas leiduvaid toitaineid. Olles ise mikroskoopiline algne, kasutab arenev loomake ülejäänud munast organite ja jäsemete kasvatamiseks. Enne uute kudede moodustumist peab toitematerjal aga seeduma. See saavutatakse lootes toodetud ensüümidega.



Kui kullesest hakkab konn saama, kasvatab ta neli jalga. Saba ta enam ei vaja. Saba koosneb lihastest, rasvkoest ja nahast - kõik selle tarbib ta efektiivselt enese jaoks ära. Need seeditakse samamoodi nagu seedetraktis, kuid kogu seedetöö tehakse sabas endas. Valgud muudetakse aminohapeteks ja rasvad rasvhapeteks, et need saaksid edasi vereringesse minna. Selle protsessi käigus konn ei söö. Ilmselt on paastumine oluline märguande kehale saba ärakasutamisest. Näeme, kuidas keha ainult ei kasvata uut kudet, vaid oskab seda ka lõhustada. Lisaks on organismidel võimalik seedida mitte ainult teiste elusolendite kudet, vaid ka enda oma. See ongi autolüüs.

Paastuv organism kasutab talletatud toiduvarusi - esimesena tarbitakse rasvkoed ja haiguslikud kasvajad - kõige ebavajalikum esimesena. Kuid hoiustatud rasvad, glükogeen (suhkur) jne tuleb enne vereringesse paiskamist seedida - vastavad ensüümid peavad tegutsema. Kehal avaneb võimalus seda teha vaid siis kui talle ei pakuta toitu; enese rasva ei hakata seedima, kui seedida tuleb teise looma liha ja rasva. Liigsest rasvkoest vabanemiseks tuleb anda kehal selleks võimalus.
Autolüütiline lagundamine esineb näiteks vistrikel (punnide pealse mädaniku vaheline nahk pealispinna vahel autolüüsitakse; nii kaobki see ise ära), haava kärnadel (keha enda toodetud ensüümidega eemaldatakse kärbunud ehk surnud kude; nii paraneb haav) ja luumurru korral. Igatahes peaks autolüüsist pilt selgem olema :)
 
Paastumine annab imelise võimaluse kehal terveneda. Samamoodi nagu süües värsket - elus toidus on ensüümid, mis siis aitavad seedimisele kaasa. Nende olemasolu annab kehale võimaluse terveneda ja ta ei pea kurnavalt kasutama enese ressursse (vähendab kõhunäärme tööd). Tekib võimalus ka puhastuda, kuna energiat jääb üle, sest värsket toitu on hõlpsam seedida. Näiteks kogu üleliigne nö sulab maha. Olen seda oma nahal kogenud, nii tervenemist kui ka füüsilise vormi paranemist. Olin söönud värsket taimset (puu- ja aedviljad, marjad, rohelised), kui juba kuu-kahega tervenes mu nahk. Olin aastaid harjunud punetava-kobrelise nahaga näiteks käsivartel, kuid see taandus iseenesest. Usun, et nahaprobleemid olid tugevalt seotud loomsete "toidu"ainetega söögilaual. Samuti saavutasin imelihtsalt soovitud unistuse vormi :) Bioloogia on imeline!